I’m Starting To Lose My Only Reasons To Stay

16.02.2020

Что я вижу в тебе?

Это интересный вопрос. Я вижу тебе сломанного, запутавшегося в себе ребёнка. Того кто хочет одно, но боится сделать больно кому-то.

Я вижу в тебе запретный плод. Тайну. А я очень люблю тайны.

Я вижу в тебе этот баланс между скромностью и пошлостью. Баланс между ухажёром и насильником. Спокойствием и желанием убивать.

Я знаю только то что я хочу узнать тебя. Понять. Мне просто интересно. И почему-то я не боюсь что мне будет больно, но так же я и не боюсь причинить боль тебе.

I’m sorry that I won’t make it to our dream life.

Vanaisa

Ma pole enda arust kunagi tundnud erilist lähedust vanemate või vanavanematega. Kuid asi, mida ma aastatega mõistsin on see, et me ei hinda, ei saa aru olemasolevast sidest inimesega kuni sul enam pole seda.

Mu vanaisa oleks nii pettunud minus. Pettunud selles, mis minust välja tuli. Ta oleks pettunud mu isas, et ta ei suutnud minust tublit tüdrukut saada.

Mu vanaisa oli kõige toredam inimene siin maa peal. Te ei saa mulle vastu väita, te ei saa tõestada vastupidist. Lapsepõlve traumad tapsid kõik mälestused lapsepõlvest. Kuid üht asja ma mäletan. Tänu temale ma enam ei kartnud. Ta õpetas mind, et ka hirmsad asjad toovad head. Õpetas, et ma ei tohi karta loodust.

Ma istusin ta süles. Me vaatasime aknast kuidas äike põllu peal tantsis. Kuulasin vanaisa rahuliku häält, mis seletas miks äike on kasulik. Miks ma ei peaks seda kartma. Sellest ajast on äikesetorm olnud alati mu lemmik ilmanähtus. Udu ja äike. Kaks asja, mida mu vanaisa pani mind armastama.

Ma igatsen sind. Mul oleks niiväga sind praegu vaja siin. Üksteist aastat on möödas ja ma ikka ei suuda leppida sellega, et sind pole enam.

Ma armastan sind

Su väike Luulu

I’m so sad. I wear this mask. I show everybody that I got better. I’m example of how it gets done. But I’m not happy. I’m trying to convince them and myself and for a second it works. But I’m sad. I’m in pain. I’m tired and scared this shit is gonna win.

I feel like I’m in a cage. Every time I try to be myself somebody shuts me down. I hope it ends soon.

I wish I knew some big words to describe how I feel. I wish there was at least one language I knew that deep so I could write poetry. Except I’m using my simple mind to tell you that I don’t feel loved. Sometimes I wish I could love less, maybe I’d feel less violated then. If I could give you only half of my love, maybe then I wouldn’t feel so left out. It’s painful to feel this way. Like everything’s unfair. To make sacrifices for somebody who doesn’t feel this way. It hurts, it hurts like hell. I wish you could see it. See that I can’t tell you what hurts me because I don’t want you to feel any sort of pain. Making myself to carry all of it. I’m so tired.

Kõik saab korda

Kas su ema on kunagi hoidnud sind, pühkides näolt pisaraid. Üritades hella häälega veenda sind selles, et ”kõik on hästi”, “ma olen siin”, “kõik saab korda”, “ma olen alati sul olemas”. No muidugi, kes siis veel teeks seda, kui mitte armastav ema?

Ma mäletan ennast, kui ma olin kolme-nelja aastane ja ei suutnud nutta. Ma ainult mõtlesin, miks? miks keegi ütleb, et armastab? miks inimesed valetavad? miks raiskavad oma aega naerdes selle üle, mis pole naljakas? miks lapsed on nii kurjad? miks maailm on nii kole?

Mul pole ühtegi mälestust, kus ma tunneks ema hellust. Mälestust sellest, kuidas ta kallistab ja pühib mu pisaraid. Tunne, et ma pole kunagi olnud laps. Füüsiliselt küll, kuid miks kõik on alati olnud nii tühi. 

Paar päeva tagasi kallistasin nutvat ema. Mu suust kõlasid täpselt need sõnad, mida tahaks kuulda iga laps inimeselt, kes andis talle elu “ära muretse, kõik on hästi”. Mu ema on mulle alati meelde tuletanud, et kui väga mul on temaga vedanud, sest tema ema oli joodik, kes ei hoolinud lastest. 

Mu ema ei osanud olla “ema”. Tal pole olnud head eeskuju. Ta arvas, et mind teevad õnnelikuks materiaalsed asjad. Mu vanemad näitasid armastust ainult rahaga. Kellel on vaja mänguasju, kui ainuke asi mida sa ihkad on inimsoojus? Ma ei süüdista neid milleskis. Ma olen tänulik selle eest mis nad mulle andnud on. Nii nimetatud “muretu elu”, kus ei pea muretsema, et pole midagi süüa, kus magada või kaob soe vesi. 

Olles üheksateistkümne aastane pean ma ise andma oma emale seda soojust, mida tema ei saanud lapsepõlves. Mida ta ei saanud oma abikaasalt. Sünnita endale laps, et kompenseerida midagi mida sul polnud? Olen korduvalt olnud oma emale lohutaja, kaitsja. Inimene, kes astub tema ette, et vajadusel võtta isa viha enda peale, see kes kallistab teda, kui ta nutab.

Mul pole midagi selle vastu, et hoolida teistest rohkem, kui nemad minust. Täitsa võimalik, et ma isegi ei anna teistel väga võimalust endast hoolida. Ma olen alati pidanud olema omaette. Lapsest saati jäädes magama soolasest veest laigulise padjaga, ookeani lainetes uppumas viimse hingetõmmeni suutnud ise rannaliivale jõuda, väiksest peale minestades hoidnud seda alati enda teada, olles kiusajate lemmik lasteaias, mis siin imelikku?

Tunnen, et jäin vanemaks saades nõrgaks. Kus on see tugev tüdruk, kes sai kõigega ise hakkama? Miks ma otsin soojust inimestelt? Raskel hetkel kirjutades oma tunnetest psühholoogile, millegi pärast arvates, et ta päriselt hoolib, hästi arusaades, et see on tema töö näidata hoolivust. 

Siin ma olen... 

Nõrk.

Ma kavatsen saavutada jälle selle tugevuse. Olla tugev üksi. Olla üksi. Kui väga ma ei tahaks näha oma tuleviku selle inimesega, keda tunnen, et armastan... ma ei suuda. Ma olen üksi, olen alati olnud. Ma olen “sõprade” keskel ja tunnen, et kui neid ei oleks, poleks midagi teistmoodi. Oleks parem, ma oleks vabam, ma poleks kellegagi seotud. 

Ma ihkan vabadust.

Ma lähen siis, kui seda ei oodata.

Ei, ükskõik mis, aga palun mitte see. See tunne tuli tagasi. Ma ei mäleta millal see viimati oli. See tunne nagu su mõtetel oleksid raskused küljes ja sind tõmbab ühest põhjast teisse. Hingata on raske. Mõtted lendavad nii kiiresti kuid ma väsinud. Nagu raske hingamine kuid mõtetes. Ma jälle lähen hulluks. Ma kardan. Palun keegi kaitske mind selle eest, mis mu peas toimub. Ma tunnen surma. Ma ei tunne reaalsust. Tung teha endaga midagi on liiga tugev. Ma ei taha seda tunda. Palun mine ära.

I just keep crying. I just keep trying. Trying and trying but I still feel the same. It doesn’t matter how much you try. You can change absolutely everything in your life but your thoughts won’t change that easily.

Life has never been easy. And it never will be. That’s a hard pill to swallow. But you just need to keep going. Keep existing... and maybe one day you’ll feel less shitty.

No good news. I’m just here. Keeping this trying thing.

I love it so much that every time I’m trying to speak up, I’m the bad one. Im the worst right? Ruining all relationships with just talking about how I feel. Fuck u then.