Kas su ema on kunagi hoidnud sind, pühkides näolt pisaraid. Üritades hella häälega veenda sind selles, et ”kõik on hästi”, “ma olen siin”, “kõik saab korda”, “ma olen alati sul olemas”. No muidugi, kes siis veel teeks seda, kui mitte armastav ema?
Ma mäletan ennast, kui ma olin kolme-nelja aastane ja ei suutnud nutta. Ma ainult mõtlesin, miks? miks keegi ütleb, et armastab? miks inimesed valetavad? miks raiskavad oma aega naerdes selle üle, mis pole naljakas? miks lapsed on nii kurjad? miks maailm on nii kole?
Mul pole ühtegi mälestust, kus ma tunneks ema hellust. Mälestust sellest, kuidas ta kallistab ja pühib mu pisaraid. Tunne, et ma pole kunagi olnud laps. Füüsiliselt küll, kuid miks kõik on alati olnud nii tühi.
Paar päeva tagasi kallistasin nutvat ema. Mu suust kõlasid täpselt need sõnad, mida tahaks kuulda iga laps inimeselt, kes andis talle elu “ära muretse, kõik on hästi”. Mu ema on mulle alati meelde tuletanud, et kui väga mul on temaga vedanud, sest tema ema oli joodik, kes ei hoolinud lastest.
Mu ema ei osanud olla “ema”. Tal pole olnud head eeskuju. Ta arvas, et mind teevad õnnelikuks materiaalsed asjad. Mu vanemad näitasid armastust ainult rahaga. Kellel on vaja mänguasju, kui ainuke asi mida sa ihkad on inimsoojus? Ma ei süüdista neid milleskis. Ma olen tänulik selle eest mis nad mulle andnud on. Nii nimetatud “muretu elu”, kus ei pea muretsema, et pole midagi süüa, kus magada või kaob soe vesi.
Olles üheksateistkümne aastane pean ma ise andma oma emale seda soojust, mida tema ei saanud lapsepõlves. Mida ta ei saanud oma abikaasalt. Sünnita endale laps, et kompenseerida midagi mida sul polnud? Olen korduvalt olnud oma emale lohutaja, kaitsja. Inimene, kes astub tema ette, et vajadusel võtta isa viha enda peale, see kes kallistab teda, kui ta nutab.
Mul pole midagi selle vastu, et hoolida teistest rohkem, kui nemad minust. Täitsa võimalik, et ma isegi ei anna teistel väga võimalust endast hoolida. Ma olen alati pidanud olema omaette. Lapsest saati jäädes magama soolasest veest laigulise padjaga, ookeani lainetes uppumas viimse hingetõmmeni suutnud ise rannaliivale jõuda, väiksest peale minestades hoidnud seda alati enda teada, olles kiusajate lemmik lasteaias, mis siin imelikku?
Tunnen, et jäin vanemaks saades nõrgaks. Kus on see tugev tüdruk, kes sai kõigega ise hakkama? Miks ma otsin soojust inimestelt? Raskel hetkel kirjutades oma tunnetest psühholoogile, millegi pärast arvates, et ta päriselt hoolib, hästi arusaades, et see on tema töö näidata hoolivust.
Siin ma olen...
Nõrk.
Ma kavatsen saavutada jälle selle tugevuse. Olla tugev üksi. Olla üksi. Kui väga ma ei tahaks näha oma tuleviku selle inimesega, keda tunnen, et armastan... ma ei suuda. Ma olen üksi, olen alati olnud. Ma olen “sõprade” keskel ja tunnen, et kui neid ei oleks, poleks midagi teistmoodi. Oleks parem, ma oleks vabam, ma poleks kellegagi seotud.
Ma ihkan vabadust.
Ma lähen siis, kui seda ei oodata.
I’m starting to lose my only reasons to stay
Every time I know I have a panic attack. And I hate that I always know. I don’t want it to ruin everything but I can’t keep feeling that way. I’m trying to pretend that it’s okay, but I can’t stand it. I hate myself so much for feeling this way. I don’t want to be a controlling bitch who doesn’t let him do stuff he likes but it kills me slowly.
06.10.2018
Я устала.
Я перестала думать на какое-то время что смерть это выход. Выход откуда? От чего я бегу? С чем я не могу справится? Знаете... думаю о своих поступках и просто... будь я кем-то другим то я бы ненавидела такого человека как я. Таким как я желают смерти. Но я хуже. Люди любят меня. Но просто они не знают какая я. Они не знают на сколько я гнилая. Лживая тварь.
Я ПРИДУМАЛА КАК СЕБЯ УБИТЬ
Yesterday I felt like everything was okay. Yes, I had the worst anxiety but my life wasn’t empty. My life was full of meaning. I wanted to do stuff I loved. I wanted to make people happy.
Now I’m just thinking... why I am trying to make everyone else happy? Why I won’t finally make myself feel better? Why I won’t make myself not want to die and then when I finally achieve it I’d start to make other people happy too?
Next month is my birthday and I’m so scared of it. I don’t want to turn 20. It’s so terrifying for me and I can’t even explain why.
I’m trying my best.
I’m losing my mind again. But now I lost my battle to the life. To boring regular person life. Pandemic is taking the best of us. At first I loved being isolated but I need to travel, I need to visit concerts, I need to get these emotions. I don’t want to go back to drugs. I want to end my life. I want some extreme emotions and when u don’t know if you’ll be alive tomorrow or not bc u took 300 pills is a feeling I crave for. What’s wrong w me?
I wish I knew some big words to describe how I feel. I wish there was at least one language I knew that deep so I could write poetry. Except I’m using my simple mind to tell you that I don’t feel loved. Sometimes I wish I could love less, maybe I’d feel less violated then. If I could give you only half of my love, maybe then I wouldn’t feel so left out. It’s painful to feel this way. Like everything’s unfair. To make sacrifices for somebody who doesn’t feel this way. It hurts, it hurts like hell. I wish you could see it. See that I can’t tell you what hurts me because I don’t want you to feel any sort of pain. Making myself to carry all of it. I’m so tired.
Hey Marco!
I wanted to thank you for making me to understand my worth. Thank you for destroying everything I’ve been trying to build only let me guess... whole my life?
You know that feeling when whole your life you have only been falling and falling, somewhere deep down. Feeling that you’ve spent whole life nowhere being no one- nothing.
I’ve lived like that. One day I realised that I want to live. I saw my own reflection and you know what... I knew that I’m gonna live. Not just exist but actually live life worthy life. That one day I’ll be truly happy.
But why I don’t feel like that anymore? Why can’t I see my bright future anymore?
One night. One night can change everything. I honestly hate you for that. Bringing back everything I was trying to bury so many years.
Please, just travel back in time. Try to remember how many times you heard word “NO”. I know that English isn’t your first language but you fucking know what means NO. I said it at least 7 fuckin seven times. I remember you telling me “but you’re so hot”, so? are you gonna put your dick inside of every “hot girl”?
I feel like it was my fault that I didn’t punch you or wasn’t trying to run away. But you knew that I wasn’t able to do it that moment. You fucked me me while I couldn’t move. You saw me having a panic attack, you asshole.
I’ll tell you what happened when I left your place:
I cried, screamed, laughed. I was going insane. Be thankful that I went to a mental hospital. Because I was gonna kill myself with a note in my pocket that it’s your fault.
I’ve spent more than a two months in a hospital. I have flashbacks every... fuckin every day.
It’s really hard to make me hate someone. But I really hate you with whole my heart.
I just want to ask you one question... why?
Didn’t you know that when for you is just putting hard dick in and out of girls body can destroy her whole life?
For you it was one night fun. For me... I’ve been in your room again and again. I feel physically that pain, that fear almost every day.
28th January 2020 have been worst day of this year.
I don’t know if I’ll ever get over it. If I’ll get rid of all these nightmares and panic attacks.
I would understand if you kill someone physically and you’re sorry for that BUT if you kill someone’s soul just to cum. Then please burn in hell.
With whole my hate
- girl you killed
I feel like I’m in a cage. Every time I try to be myself somebody shuts me down. I hope it ends soon.